Blogi

Robootikaga rakkes Rakkes

Postitas Ede 02.04.2018



Kui iga Eesti asula hakkaks endale taotlema millegi pealinna aunimetust, siis tilluke Rakke alevik võiks täie õigusega võtta endale „robootikapealinna” tiitli.
„Robootika on olnud minu kirg juba viimased viis aastat,” ütleb 18aastane Jako Aimsalu. Ta käib teist aastat Nõo Reaalgümnaasiumis, kuid sõidab igal reedel pärast koolinädala lõppu rongiga Nõost Rakkesse või Tamsallu (Valga-Tallinn kiirliinil kulub selle teekonna läbimiseks tund ja 20 minutit), kust tema õpetaja Velle Taraste sõidutab ta autoga Rakkesse (see võtab veel pool tundi) robootikaringi. Ja siis millalgi öö hakul jõuab Jako koju Koerusse.

Kuna meeskonnas on kolme kooli - Rakke, Tamsalu ja tänu Jakole ka Nõo - õpilased, siis võistluste ettevalmistusperioodil on korduvalt tulnud ette, et ollakse Tamsalu koolimajas terve nädalavahetus ja ka osa koolivaheaegadest. „On mõned hullud lapsed, kes ei vaata kella ega lase mul ka kella vaadata,” räägib juhendaja Velle sellise tempoga, et tõesti ei jõuagi kella vaadata, samas ise säravalt naeratades. Kui kõik õpetajad oleks niisama hakkamist täis nagu tema, istuks kõik õpilased rõõmuga pärast tunde huviringis ning ükski lapsevanem ei peaks muretsema, kas tema võsukese kooliväline aeg on ikka sisukalt täidetud.

Igatahes mitmel pühapäeva õhtul sõidab Jako Tamsalust tagasi Nõkku (siis tuleb Tartus ühelt rongilt teisele ümber istuda ning reis võtab veidi kauem aega). Neli tundi edasi-tagasi sõidule kulutada on tema jaoks köömes, võrreldes rõõmuga, mida robootikaga tegelemine talle pakub. Lisaks on tema hobideks veel elektroonika ja programmeerimine. „Oma tulevikuplaane ma ei ole endale veel selgeks teinud, aga plaaniks minna ikka tehnoloogia, inseneeria valdkonda,” arvab Jako.


Äsja Tallinnas Tondiraba Jäähallis peetud FIRST LEGO League (FLL) Eesti finaalis sai Tamsalu-Rakke ühisvõistkond TamRa tänavu kohtunike eripreemia. Jako (hoiab pildil A-tähte) on veidi pettunud, et robotidisiani karikas jäi saamata, kuid räägib suure elevusega, kuidas ta genereeris Pythoni-programmeerimiskeeles tekstifaili, mis koosneb sihtkoordinaatide jadast, mis EV3-robotit juhib: „Põhimõtteliselt ma jaotasin FLL väljaku sentimeetrise jaotusega ruudustikuks ja koostasin selle ruudustiku jaoks Python’i koodi, kus saan valida asukohti. Liikumiseks kasutasime ainult pööreteandurit ja güroandurit, mis näitab, mis nurga all me oleme.”

Terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud
Kõik, kes Eestis robootikaga tegelevad, teavad Rakke robootikuid, kes oma kodulehel tutvustavad end lausega: „Katame roboteid paksus elektriteibi kihis aastast 2012”. Erinevates kooslustes ja nimede all on nad osalenud enamusel Eestis toimuvatel robootikavõistlustel: FLL-il, Robotexil, RoboMiku Lahingul ja Võru Tsõõril. Lisaks korraldavad nad „koduväljakul” oma kohalikku Rakke robootikapäeva. Nende asemel, kes võistlusformaadist välja kasvavad, tulevad peale üha uued huvilised.

Rakke Kooli 7. klassi õpilane Carolin Ambos tegeleb, nagu Jakogi, robootikaga juba 5–6 aastat. Ta oli juba 4-aastaselt emale rääkinud, kuidas ta unistab robotite ehitamisest ja muusikaõpetajast emal ei jäänudki muud üle, kui käised üles käärida ja endale veel üks valdkond selgeks teha ning asuda ringi juhendajaks. „Nädala sees käivad meie meeskonna Tamsalus õppivad liikmed eraldi koos kolmel päeval, aga kogu meeskonnaga saame kokku nädalavahetustel ja koolivaheaegadel peetavates laagrites,” seletab Carolin, kes käib lisaks ka muusikakoolis.


Carolini koolivend Laas-Hendrik Lumberg (pildil vasakul) on samuti robootikas juba nii kõva käsi, et plaanib pärast põhikooli lõpetamist Rakkes minna sõber Jako eeskujul õppima Nõo Reaalgümnaasiumisse. Täpsemalt öeldes saatis kool talle „suunatud pakkumise” ning sisseastumiskatseteks keemias, füüsikas ja matemaatikas ei pea Laas kuidagi erakordselt valmistuma, sest robootikuna on kõik need ained talle niigi hingelähedased.

„Meil on hästi lõbus meeskond, saab palju nalja,” ütleb Birgit Kristmann, kes käib Tamsalu Gümnaasiumi 9. klassis ning tegeleb lisaks robootikale ja programmeerimisele ka korvpalli, jalgpalli ja näitlemisega.

Tamsalu robootikute hing ja süda on juhendaja Velle Taraste, kes alustas robootikaringide juhendamist 2011. aastal Väike-Maarjas. Ta oli üks esimestest, kes läbis FLLi vedava MTÜ Robootika paaripäevase juhendajakoolituse ning on tänaseni üks võistlussarja aktiivsemaid juhendajaid. Tema erinevate koolide meeskonnad on osalenud seitsmel FLL hooajal. Sellest hooajast süstib ta robootikapisikut ka algklassiõpilastesse, tema juhendada on Tamsalus seitsmest algklasside ringidest viis. Lisaks teeb ta üritustest pilte ja hoolitseb Koigi Kooli arvutipargi eest. Tema kohta peab 100% paika vana hea ütlus: “Kes teeb, see jõuab!”

Palju energiat raha jahtimisele
„Velle on meiega olnud tõepoolest päris algusest saati ning tõmmanud endaga kaasa ka teised juhendajad,” nendib MTÜ Robootika juht Heilo Altin. „Tema energia ja viitsimine hämmastab mind alati. Ükskõik, mis koolitusi ja seminare me ei korraldaks, esireas on alati Velle.”


Tartu Ülikooli matemaatikaõpetaja haridusega Velle veab nüüdseks oma põhitöö kõrvalt ringe viies koolis: Tamsalus, Rakkes, Simunas, Koigis ja Vajangul. Viimases, muide, tegelevad robootikaga kõik kooli 13 õpilast.

Velle jaoks pole mingi probleem iga päev sadu kilomeetreid maha sõita ja jõuda koju vaid magama, et hommikul alustada uue hooga uut ringi. Ja kui vaja, jääb ta robootikutega kooli ka nädalavahetusteks ja ööseks.

Velle energia ei piirdu aga ringide juhendamisega. Nüüd kulutab ta oma energiat ka sellele, et saada toetust oma dream team’ile sõiduks rahvusvahelisele FLL World Festivalile USAs Detroitis, mis toimub tänavu aprilli lõpus. Velle on jooksnud jalad rakku kõigi tema õpilaste koduvaldade vallamajade uksi kulutades ning sealt välja rääkinud juba päris korraliku toetuse, ometi on neil USAsse sõitmise rahast ikkagi tubli tükk veel puudu.

Võistkond läheb Eestit esindama nime all Ainotse, mis on esmapilgul Estonia tagurpidi, aga kannab endas ka tiimi motot: “Aina otse!”. Ükski Eesti võistkond pole varem sellele võistlusele jõudnud, sest Eesti FLLi finaal on napilt kuu aega varem. „Planeerida reisi lastele ning leida päris suur summa raha on selle aja jooksul pea võimatu ning sellepärast otsustas MTÜ Robootika kuulutada selle hooaja alguses (oktoobris) välja konkursi, kes tahab minna Eestit esindama USAsse. Tingimuseks oli motivatsioonikiri ning meiepoolne heakskiit. Velle avaldus sai ülekaaluka võidu ja meie omalt poolt talle midagi peale nõu ja abi anda ei saa,” selgitab Heilo.

Eesti robootikud osalevad lisaks FLLile veel teisteski rahvusvahelistes võistlustsüklites ning on käinud teistel võistlustel eri maailma nurkades, kuid alati kaasneb sellega vajadus lahkete annetajate abil raha koguda. Alles hiljuti kogusid näiteks Tallinna 21. Kooli robootikud Kentuckysse sõiduks Hooandjas 3000 euro ulatuses toetajate abi. Eelmisel aastal käisid Reaalkooli robootikud FIRST Global Challenge’il USAs Washingtonis, kuhu sõidu maksid samuti kinni suuremas osas eraisikutest toetajad. Robootikute ja teiste tehnoloogiavaldkonna võistlejate toetamiseks pole ette nähtud ühtegi sihtotstarbelist riiklikku toetusprogrammi.

„Oleme ministeeriumist uurinud meeskonna lähetamist,” seletab ka Heilo Altin. „Nad on seda isegi Hasartmängumaksu Nõukogu (HMNK) toetuse abil teinud. Oleme andnud 5000€ toetuseks. Sellel aastal aga tõmmati osalustasude arvelt maha eelarvet ja öeldi, et nad pigem toetavad eraldi taotlusena, mitte meie eelarve kaudu. Seega, rahakott on ministeeriumi oma, kuid vaikimisi pole midagi kindel.”

Teatud mõttes on see ka ehk hea, sest sunnib võistlejaid rohkem pingutama. „Esimestel aastatel maksime terve sõidu HMNK vahenditest kinni, kuid siis saime aru, et nad peavad osa raha ise koguma. Muidu muutub see neile lõbureisiks ning õpilased ei pinguta,” selgitab Heilo Altin.

Milleks meile robootika?
Skeptikud võivad küsida, miks peaks üldse toetama – olgu riigi või eraisikute rahakotist – kellegi hobitegevust ning sellest kasvanud võimalust minna välismaale võistlema.

Üks esimesi argumente võiks olla võrdne kohtlemine teiste huviharidusvaldkondadega. Kuigi loodus- ja täppisteadusi (LTT) nimetatakse Eesti elukestva õppe strateegias üheks olulisemaks eelisarendamist vajavaks valdkonnaks, on vaid 3% Eesti huviharidusringidest pühendatud LTT-aladele, neist omakorda lõviosa ongi robootika.

FLList välja kasvanud noored jätkavad paljud ise robootikaringide juhendajatena. „Need, keda teame isiklikult, õpivad ülikoolis IKT-erialadel ning aitavad ka meil koolirobootika programmi läbi viia. Nad on ise kõige esimesed FLLi poisid. Aeg-ajalt kuuleb toredat tagasisidet: üks tüdruk hiljuti ütles, et ta läks pärast FLLi automaatikat õppima ja see muutis tema elu,” jutustab Heilo Altin.

Teine, ning ilmselt veelgi olulisem argument, ongi valmisolek tehisintellekti kontrollida. Muret ja hirmu selle ees, et robotid võtavad ühel hetkel inimestelt töö, saavad tunda siiski vaid need, kes ise roboteid ehitada ei oska.

Olümpiale riigi raha eest, olümpiaadile oma kulu ja kirjadega?
Kasin toetus pole vaid robootikute probleem, nendib endine Tartu Ülikooli teaduskooli juht Mihkel Kree, kes täna töötab ise juba pakiroboteid tootvas ettevõttes Starship. Starship ongi ilmekas näide robootika rakendusest „pärismaailmas”.

Riigieelarvelises toetuses on vahendid Eesti õpilaste saatmiseks rahvusvahelistele olümpiaadidele kümnes õppeaines: filosoofia, füüsika, keemia, matemaatika, bioloogia, lingvistika, informaatika, astronoomia, geograafia, loodusteadused. Lisaks sellele toimuvad mõnes (reaal-) aines ka regionaalsed (nt Baltimaad või Läänemere piirkond) võistlused, kuhu õpilasi saadame. Keskmiselt on võistkonnas viis õpilast, nii et suurtel rahvusvahelistel olümpiaadidel osaleb hinnanguliselt 50 õpilast aastas.

„Teaduskooli eelarve ei ole umbes seitsme aasta jooksul suurenenud,” nendib Mihkel Kree, kelle sõnul tuleb seetõttu mõelda osade tegevuste kokkutõmbamisele või ärajätmisele. „Oleme HTM-ilt küsinud eelarve suurendamist, muuhulgas selleks, et viia õpilasi veel mõningatele olulistele olümpiaadidele – näiteks Euroopa noorte informaatikaolümpiaad, Euroopa füüsikaolümpiaad ja rahvusvaheline maateaduste olümpiaad. Paraku on ministeeriumi vastus olnud eitav ja sel aastal meil nende sõitude jaoks eelarves raha ei olegi. Samas on selgelt olemas tegijate initsiatiiv õpilaste viimiseks nendele olümpiaadidele ja näiteks Euroopa noorte informaatikaolümpiaadil osalemine annaks Eesti põhikooliõpilastele programmeerimise õppimiseks tugeva lisaimpulsi.”

Vabariikliku olümpiaadikaruselli protseduurid on järgmised: 20 parimat õpilast osalevad veel eraldi valikvõistlusel, mille tulemuste põhjal selgubki Eesti võistkond rahvusvahelisel olümpiaadil. Võistkonda valitud õpilastele toimub tavaliselt enne olümpiaadi veel põhjalik ettevalmistav treeninglaager, mille programm vastab rahvusvahelise olümpiaadi õppekavale – see ületab kohati oluliselt kooli õppekava. Kõik sõidukulud ja treeninglaagrite kulud katab teaduskooli eelarve, osalevatele õpilastele mingeid kulusid ei kaasne. Lisaks olümpiaadile toimub keemias igal aastal Mendelejevi-nimeline rahvusvaheline võistlus. Sinna sõitmist teaduskool ei rahasta ega koordineeri, raha leitakse koolide või omavalitsuste kaudu.

„Tegelikult ma ei teagi, kas peaksime tingimata riiklikult rahastama õpilaste saatmist üha rohkematele rahvusvahelistele võistlustele või mitte,” esitab Mihkel Kree retoorilise küsimuse ja jätkab: „Või otsima sponsoreid ja toetajaid mujalt? Mis siin vastus on, kust piir läheb, ma ei tea.”

Sport vs nutisport
Heilo Altini sõnul on spordi ja olümpia ning tehnika, robootika jms võistluste võrdlemine igati kohane, sest konkurents on tõsine: „Me konkureerime spordiga. Isegi oma suurvõistluste korraldamiseks peame saama spordisaali, väiksemas ruumis ei tule toime. Ja siis pole omanikud rahul, et trennid peab katki jätma ja kuhu see sobib. Teine näide oma koduvallast. Kui uus huvihariduse raha tuli, siis kutsuti spordiringkonnad kokku ning küsiti, mis teha tahate. See on üks suur suhtumise probleem.”


Tamsalu robootikute peres on õed Eva-Maria (6. klass, pildil vasakul) ja Anu-Liis (3. klass, õe kõrval) Raudsepad hea näide sellest, kuidas füüsiline sport ja nutisport võivad hakkajate laste elus eksisteerida ka tegusalt kõrvuti. Vanem õde pärjati eelmisel aastal Eesti Teadustalendi tiitliga, aasta enne seda saavutas ta aga alla 12aastaste seas mitte ainult Eesti, vaid terve Euroopa meistri tiitli sumos.

Õed Raudsepad käivad Tamsalu Gümnaasiumis ja elavad nende loodusainete õpetajast ema Tiia sõnul „seal, kus ükski buss ei peatu”, kuid käivad sellest hoolimata igal õhtul kell seitse kodust paarikümne kilomeetri kaugusel Tapal või Väike-Maarjas maadlustrennis, välja arvatud teisipäeviti, kui on maletreening. Enne seda on tüdrukud jõudnud käia robootikaringis ja muusikakoolis, kus Eva-Maria õpib saksofoni ja Anu-Liis eufooniumi (trompetiga sarnane puhkpill). Lisaks tegelevad nad ka rahvatantsu, koorilaulu ja solistidena laulmisega…
„Ja lisaks on neil veel hobid,” lisab ema kuulaja täielikuks hämminguks. Oot, aga kodutööd? „Kodutöid tehakse vabadel hetkedel kõigi nende tegevuste vahel,” lisab Tiia, kes on lastele võistlustel alati kaasa elamas.

Kõik nädalavahetused veedavad tüdrukud võistlustel. Nädal pärast FLLi liiga finaali oli Eva-Maria juba võistlustules pranglimise Eesti meistrikatel, kus jäi ülinapilt välja Eestit Ukrainas toimuval EMil esindavast meeskonnast. Kuid juba aprilli alguses on tal järgmised peastarvutamise võistlused Nutispordis. Ja sealt juba nädal edasi sõit Detroiti.

***

Kui lugejal tekkis soov toetada Ainotse-nimelise robootikatiimi sõitu Detroiti, siis igasugune toetus on oodatud:

Velle Taraste
IBAN: EE464204278607384902