Blogi

Müüdimurdjad

Postitas Ede 20.03.2017


Robootika on põnev valdkond, mis lisaks poistele paneb silmad särama ka tüdrukutel. Laagri kooli Lahedad Tüdrukud tõestavad seda veenvalt. 
Laagri aleviku vaikses kõrvaltänavas asuvasse eramajja astudes lööb koos värskete pelmeenide aroomiga vastu ka pahvakas lärmi. Tuba on täis sagivaid tüdrukuid, kes liiguvad ringi nii kiiresti ja räägivad läbisegi ja üksteisest üle, et silme eest läheb kirjuks ja kõrvus hakkab kumisema.

Mõne aja pärast saab siiski selgeks, et tüdrukud ei ole kogunenud pärast koolipäeva niisama mõnusat pealelõunat veetma - kuigi seda on see kokkusaamine kahtlemata ka -, vaid tegu on Laagri robootikaringi ühe võistkonna korrapärase kokkusaamisega, et harjutada Tartus toimunud First Lego League’i (FLL) Eesti finaaliks, kus nemad ühena kahest üksnes tüdrukutest koosnevast tiimist pääsesid finaali 37 võistkonna hulka. Pole vist juhus, et teinegi tüdrukutetiim finaalis oli samuti Laagrist.

Lasteaiast saadik parimad sõbrad Brigitta, Norah, Mirjam ja Karmen õpivad 3. klassis ja on juba teist aastat FLLi-keerises, kuigi ametlike võistlusreeglite järgi võiksid nad osaleda alles sellest aastast, sest võistlejate vanuse alampiiriks on seatud 9 aastat. Mullu osaleti legoliigas Laagri Prügimäekollide nime all ning võistkond koosnes Mirjami ja tema kaksikvenna Oliveri klassikaaslastest ja paarist vanemast sõbrast, kes võtsid robotimängu tegemise enda peale.

Sel aastal otsustati teha tüdrukute tiim, kuhu kutsuti lisaks ka Aimei 3., Grete 4. ja Viivian 5. klassist. 7liikmelise võistkonna nimeks sai demokraatlikul hääletusel Laagri LaTüü: prantsusepärane lühend “lahedatest tüdrukutest”. Miks just robootika ja kust selline nimi? “Sest meile meeldib koos võistelda ja poistele tuupi teha!” hüüavad tüdrukud kooris.

Kuigi Oliver tunnistab, et tüdrukute tiim on tõesti parem, sest tema meeskond Laagri Võilevaässad ei saanud jaanuaris kodukoolis peetud poolfinaalist edasi (“Nad võtsid liialt palju riske,” kommenteerivad tüdrukud elutargalt kõrvalt), kinnitab ta, et pole õe peale kade. Sellal, kui õde oma tiimiga finaaliks valmistub, saab tema pingevabalt trennis käia või veeta rohkem aega kooli videostuudios, kus õpitakse videosid monteerima. Oliver ja tema klassivennad Simmo ja Henri-Roger on juba kokku leppinud, et lähevad aprillis ka Robomiku lahingusse.

Peotants või arvutid?
FLLi võistlustel hinnatakse erinevaid komponente. Põhiline on robotimäng, kus peab lahendama erinevaid missioone nagu näiteks hai päästmine, mesilase tarusse viimine, lüpsimasina käivitamine, mis igaüks annab kindla punktiarvu vastavalt ülesande keerukusele. Lisaks hinnatakse veel võistkonna loomingulisust, tiimitöö oskust ning põhiväärtusi.

LaTüü valis oma projektiks koaalade kaitseala ehitamise. “Otsustasime, et kõik valivad ühe looma, siis hääletasime ja jäi peale koaala,” seletavad nad õhinal. Mis sest, et koaalad elavad kaugel Austraalias, on nad ohustatud liik. Tüdrukud juhinduvad tuntud-teatud kuldreeglist: tegutse lokaalselt, mõtle globaalselt. “Probleem on selles, et koaalade kodusid hävitatakse, eukalüptid, mis on nende ainus toiduallikas, on väga kergesti põlevad puud ning neil pole varsti midagi süüa.” Tüdrukud on välja raalinud isegi sellise hämmastavana tunduva fakti, et koaalad on väga head ujujad.

(LaTüü koaalad ERMi laval FLLi finaalis)

LaTüü on valmis ehitanud kaitseala maketi, kus loomade asemel on aedikusse pandud hoopis inimesed. Lisaks on neil koaalakasukat meenutavad esinemiskostüümid ning asjakohaste näomaalingute ning kõrvu meenutavateks krunnideks seotud juustega näevadki nad välja nagu seltskond enneolematult jutukaid ja vilkaid hallikarvalisi kukkurloomi. Nad on valmis teinud ka video, mida plaanivad Eesti Rahva Muuseumis toimuvas finaalis publikule näidata.

Viivian kui kõige vanem võistkonna liige on sarnaselt Oliverile videomontaazhi huviline. “Sain endale Filmora äpi, millega saab teha videosid,” jutustab ta ja loetleb rea juutuubereid, kes on tema eeskujudeks ning keda võiks mõnda järgmisesse videosse kaasata.

LaTüül on endal juba kogemus reklaamvideos osalemisega. Eelmisel aastal kutsus FLL korraldaja Eestis, MTÜ Robootika tüdrukuid osalema töötoas koos noorte seas tuntud bändiga La La Ladies. LaTüü-tüdrukud õpetasid lauljaid “missiooni tegema”, st legorobotiga rajal ülesannet lahendama. “Siis saaksid tüdrukud ka targemaks ja oleks neil ka võimalus olla poistest paremad,” seletas Brigitta video lõpus vajadust käia robootikas.

Kui tüdrukud ise on tõestanud, et nad ongi juba kõigest aastaga saanud poistest paremaks, siis tegelikult pole laiem probleem kuhugi kadunud.

“Mu täditütar tuli just robootikaringist ära, sest poisid tegid kõik asjad seal tema eest ära,” on Viivian nördinud. Mitmed õpetajad on täheldanud ning seda kinnitavad ka uuringud, et kuigi tüdrukud alustavad robootikaga sama suure õhinaga kui poisid, siis teatud vanuses, umbes just 4.-6. klassis, jätavad paljud selle “poistelepäraseks” peetava hobi sinnapaika ning valivad rohkem “tüdrukutele sobiva” tegevusala nagu tantsimine või laulmine, kuigi mitte miski ei segaks tegemast neid asju kenasti koos. Ka LaTüü liikmed loetlevad oma kõrvalhobisid: keraamika, showtants ja puutöö.

Tegelikult on stereotüübid kinni just eelkõige lastevanemate peades. Tartu Ülikooli poolt kaks aastat tagasi läbi viidud uuringus “Naiste roll ja selle suurendamise võimalused Eesti ITK sektoris” viidatakse, et OECD iga-aastased PISA uuringud on lisaks õpitulemustele välja toonud ka selle, et “poiste ja tüdrukute võimekus teaduse- ja tehnikavaldkondades ei ole mitte soo põhine, vaid eeskätt tuleneb see vanemate, kooli ja ka ühiskonna poolt loodud keskkonnast, mis lihtsalt sunnib tüdrukuid oma potentsiaali realiseerimiseks ja tõestamiseks rohkem pingutama”, sest “vanemad eeldavad enam poegade puhul, et nad valiks tulevikus teaduse, tehnoloogia või matemaatikaga seotud karjääri”. Need müüdid on visad murduma.

Kastist välja!
Õnneks on olemas lapsevanemaid, kes julgevad mõelda “kastist välja”. Laagri robootikaklubi sai teoks just tänu ühele agarale lapsevanemale, kaksikutest Mirjami ja Oliveri emale Diana Poudelile. Tallinna külje all Saue vallas mitmel rindel aktiivsusega silma paistev Diana ise ütleb naerdes, et kõik sai alguse hoopis tema laiskusest: “Mulle tundus, et lihtsam on siin asi käima panna kui ise oma lapsi vedada mujale! Robootika erineb tavalisest programmeerimisest selle poolest, et seal robot liigub ja teeb erinevaid asju. See on laste jaoks palju põnevam ning selle õppimist saab alustada juba lasteaias - see tõmbab ligi. 20 aasta pärast ei ole ühtegi eriala, kus need oskused poleks vajalikud.”

2015. aasta alguses tehti Diana eestvõttel esimene näidistund, mille abil korjati Hooandja ühisrahastusplatvormil paari nädalaga oodatud 4000 asemel koguni 5555 eurot. Nii alustaski ülemöödunud kevadel Laagri koolis 8 gruppi noori robootikuid. Huvi robootikaringide vastu on nii suur, et alles veebruarikuus sai viimane ootelistis olev laps endale koha.

Aasta pärast alustamist on Laagri võidelnud endale Eesti robootikute seas kindla koha. Laagri roboringi juhendaja Mai Pitsner sai eelmisel kevadel FLL-i parima juhendaja karika ning ringi autasustati Robomiku lahingus aasta säravaima uustulnukana Eesti robootikaringide seas. Laagri kool on võõrustanud juba Robocity võistlust ning eelpool mainitud FLLi Põhja-Eesti poolfinaali (lisaks kahele Põhja-Eesti poolfinaalile toimus Lõuna-Eesti poolfinaal Tartus Ahhaas ning Kirde-Eesti poolfinaal Jõhvi Spordioones). Neljas poolfinaalis kokku osalenud 111 võistkonnast kolm olid tüdrukutetiimid ning kaks neist omakorda Laagrist. Huvikool on soetanud kõik robootikaringideks vajalikud tarvikud alates päris väikestele mõeldud Bee- ja Ozobotidest kuni keerukamate Lego WeDo’de ja Mindstormide ja Arduinodeni.

Kuid vinged seadmed üksi ringe läbi ei vii, kõige olulisemad on ikkagi inimesed, kes on ihu ja hingega asja juures. Head robootikaõpetajat tuleb tikutulega otsida, kuid Laagril on vedanud: nad jagavad õpetaja Mai Pitsnerit Tallinna 21. kooli ning Vinni kooliga, mille võistkonna maskott on Vinni Puhh. “Mai on väga tore õpetaja,” kiidavad LaTüüd. Ja mis veelgi erilisem, “ta on kirjutanud ka raamatu “Kaisukate salajutud”!”

Selge see, et üks õpetaja kõike üksi ei jaksa. Igal tiimil on kaasjuhendaja lapsevanemate hulgast, kes aitavad kõige muuga peale robotimängu. Nii ka Diana, kes nimetab ennast rohkem käivitajaks kui käigushoidjaks. Kord kuus kogunevadki tüdrukud tema juurde koju, et oma projekti teha ja esinemist võistlusteks harjutada. Neid ei heiduta teadmine, et nad on võistlustulle astuvate tiimide seas kõige nooremad ning mingit allahindlust neile kuni 16aastaste kaasvõistlejate seas ei tehta. Ainus võistkond, kelle ees LaTüüd aukartust tunnevad, on “Öökullid, kes on väga-väga targad”.

“Meil on oma robootikahümn,” kiidavad tüdrukud. Ja lisavad elevusega: “Kui me saame karika, siis Diana lubas, et saame ka filmiõhtu ja popcorni!”

(Mai Pitsneri juhendatud nelja FLLi finaali jõudnud tiimi peale oli 18 tüdrukut ja 10 poissi. Pildil keskel Mai oma tüdrukutega. Piltide eest suured tänud Diana Poudelile!)

***

Tulevik on IT
Kui tahad kaasa lüüa müütide murdmises IKT-sektoris, oled oodatud 7. aprillil 2017 kell 14 -19 Digigirlsi inspiratsioonipäevale "Tulevik = IT" Kosmose IMAX kinno Tallinnas, kus linastub film "Code: Debugging the Gender Gap", on võimalik kohtuda filmi autori Robin Hauseriga ning toimub vestlusring töövõimaluste teemal IT-sektoris. Kuna kohtade arv on piiratud, pane ennast palun kirja!